Millistel uskumustel lubame oma elu juhtida?

Pöördun ikka aeg-ajalt tagasi oma lemmik-lasteraamatute juurde. Lasteraamatutes on tihti väga lihtsalt ja otsekoheselt öeldud asjad, mida ka täiskasvanutena võiks meelde tuletada. Arvame, et täiskasvanutena juba teame “kuidas asjad käivad” ja “milline elu on”. Tihti aga põhineb meie teadmine üldlevinud uskumustel, trafaretsetel tsitaatidel, vanasõnadel või ütlustel, mida peetakse tõeks ilma nende sisusse tungimata või lapselikult “Miks?” küsimata.

Meenub Pipi Piksukk, kes nähes poe aknal tedretähtede vastast kreemi reklaamivat silti “Kast te kannatate tedretähtede all” teatas poemüüjale “Ei, ma ei kannata tedretähtede all”. Poemüüja hämmeldunud reaktsioonile: “Jah, kallis laps, aga sul on ju nägu tedretähti täis”, vastas Pipi: “Muidugi. Aga ma ei kannata nende all. Nad hoopis meeldivad mulle.”

Täiskasvanute maailmas on asjad üldlevinud uskumuste kohaselt kas head või halvad (kusjuures hinnangud võivad muutuda vastavalt oludele). Halbade asjade all peab kannatama, nende vastu võitlema. Häid asju peab raske töö ja vaeva nägemisega teenitud raha eest hankima ja siis võib-olla lõpuks natuke ka nautima :).

Järgnevalt mõned tsitaadid ja üldlevinud ütlused, mille üle olen mõtisklenud ja mille olen enda jaoks ümber sõnastanud või ümber pööranud, et nad oleksid edasiviivad ja muudaksid elu kergemaks ja lihtsamaks.

Kes kannatab see kaua elab.

Kas pika elu elamiseks peaksime kogema palju kannatusi? Kas pikk kannatusi täis elu on omaette eesmärk? Kui kannatustest saab omaette teema ja eesmärk (mitte kasulik õppetund) võib kannatus muutuda inimese identiteedi üheks osaks, millega samastuda ja mida kaasas kanda. See on nii emotsionaalselt-energeetiliselt kui füüsiliselt raske koorem ja muidugi mõjutab see ka tervist. Keha reageerib negatiivsete sündmuste meenutamisele ja negatiivsetele emotsioonidele läbielamisele alati pingeseisundiga, olenemata sellest kas negatiivne sündmus toimub praegu või toimus minevikus. Kogunedes tekitavad pinged terviseprobleeme, mis omakorda võimaldavad veelgi rohkem kannatada ja sellest rääkida. Kujuneb justkui kannatuste nõiaring.

Kannatuse olen enda jaoks asendanud kannatlikkusega. Surve olla üha kiirem ja efektiivsem, saada kõike kiiresti ja palju, on kannatlikkuse tänapäeval tagaplaanile jätnud. Kannatamise asemel saab lubada protsessidel ja olukordadel rahulikult areneda, neid hindamata (negatiivne hinnang tekitabki kannatuse), nende vastu võitlemata ja nende loomulikku kulgu tagant kiirustamata. Kuigi meil on tihti automaatne harjumus igasugusele infole ja sündmusele kohe emotsionaalselt reageerida, on olemas ka võimalus lihtsalt olukorda jälgida, juhul kui see ei nõua kiiret sekkumist. Kui asi puudutab meid isiklikult, on sellel oma põhjus ja tegelda tuleks põhjusega, mitte tagajärgede vastu võitlemisega. Kannatust tekitab tihti see, et mingis olukorras peaksime oma arvamusi, harjumusi või elukorraldust muutma, kuid see tundub tülikas ja vastumeelne.

Enamus olukordi möödub ja leiab lahenduse varem või hiljem, ilma et peaks nende kritiseerimisele või nende vastu võitlemisele energiat raiskama. Kõlab küll trafaretselt, aga igal asjal on ka positiivne pool, mis on võimalik üles leida.  

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, on tuntud tsitaat Anton Hansen Tammsaarelt. Nii ütleb vana Andres “Tõe ja õiguse” I osas oma pojale, mille peale viimane vastab (seda küll tavaliselt ei tsiteerita): „Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel

Töö tegemine iseenesest ei tee õnnelikuks. Võime küll pärast rassimist endale õlale patsutada või teiste kiitust nautida, aga kui tegevus või töö ei ole südamelähedane ja kooskõlas meie tõeliste sisemiste väärtuste ja eesmärkidega, on lõppkokkuvõttes tulemuseks väsimus, mitte rahulolu ja armastus.

Püüan teha seda, mida armastan ja armastada seda, mida teen. Nii ei pea kunagi vaeva nägema.

Kui istud, ära istu tööta. Kui astud, ära astu asjata”, ütles tihti minu vanaema. Talus või majapidamises, kus oli palju toimetamist, utsitati nii tulevasi (talu)perenaisi.

Tänapäeval ümbritseb meid palju infot, soovime olla tublid ja edukad. Aju töötleb pidevalt uut infot. Võib juhtuda, et lihtsalt lõdvestumine ja puhkamine ei õnnestu enam, kuna tegevusetult olemine tekitab süütunnet - peas keerlevad pidevalt mõtted sellest, mis on tegemata ja mis ajaks on vaja midagi teha. See tähendab, et närvisüsteem on kogu aeg stressi ja pinge olukorras.

Sellisel juhul tuleks hakata teadlikult õppima mitte midagi tegemist: lihtsalt istumist või jalutamist, pilvede ja looduse vaatlemist. Kui me ei tee seda vabatahtlikult, tekib varem või hiljem olukord (näiteks haigus), kus oleme selleks sunnitud.

Võib-olla oled ka tähele pannud, et kõige paremad ideed ja mõtted tulevad mitte arvuti taga istudes või pliiatsit närides, vaid näiteks dushi all või niisama jalutades. Sellel ajal oleme seisundis, kus meil on vaba ligipääs inspiratsioonile ja intuitsioonile, sest rutiinsed mõtted ja pingutamine ei suru neid alla.

Luba endal lihtsalt olla: kui istud, siis istu; kui astud, siis astu.


Armasta oma ligimest nagu iseennast” õpetab Piibel. Ka budism ja paljud teised vaimsed õpetused räägivad armastusest kõikide inimeste ja olendite vastu ning kõikide inimeste (olendite) võrdsusest. Kedagi – ka mitte iseennast - ei tohiks lugeda teistest halvemaks ega ka paremaks. Samas oleme oma keha ja hinge nö omanikud ja haldajad ning meil on kohustus ja vastutus enda keha ja hinge eest hoolitseda, samamoodi nagu teistel nende omade eest.

Ligimese armastamiseks peaksime kõigepealt armastama iseennast. Kui meil ei ole armastust ja hoolivust enese vastu, ei saa me seda ka teistele anda. Teiste inimeste aitamine on hea ja vajalik, kuid kui seda tehakse altruistlikult enda vajaduste arvelt, võib see viidata pigem tahtmatusele või suutmatusele tegelda iseendaga või enda probleemidega. Nii maailma muutmist kui armastamist peaks alustama iseendast.


Eelmine
Aegluse avastamine - loomulikkuse taastamine

Lisa kommentaar

Email again: