Kas su selg või kael on aeg-ajalt pinges, väsib, on kange või valutab? Kui nii, siis kuulud enamiku hulka inimkonnast. Arvatakse, et vähemalt korra elus on seljavalu kogenud ligi 80–90% inimestest.

Ilmselt oled kuulnud või lugenud soovitust ennast armastada või ennast rohkem armastada. Kui me ei ole harjunud ennast armastama või kui meid ei ole lapsepõlves tingimusteta armastatud, siis võib tekkida õigustatud küsimus, kuidas seda teha, sest puudub kogemus

Kui su uni on sügav ja rahulik ning uinud kergelt ja ärkad väljapuhanuna, siis uinumisele ja magamisele sa ilmselt eraldi tähelepanu ei pööra, kuna uni ja magamine tundub nii loomulik. Kui aga uinumise, magamise ja väljapuhkamisega on probleeme, võib uni või unetus tõusta probleemiks number üks ja seda põhjusega. Une ajal toimuvad kehas ja organismis olulised protsessid: rakkude uuenemine, toitainete omastumine ja jääkainete eraldamine, tervenemine ja taastumine. Hea uni tagab kõikide elutegevuse protsesside tõrgeteta kulgemise, haigustest paranemise ja tervenemise.

Erinevatel toiduks kasutatavatel taimedel on erinev mõju meie psüühikale ja füüsisele. Sõltuvalt taimede kasvukohast võib neid mõju alusel liigitada päikese-, maapinna- ja maatoitudeks. Samuti eristab India iidne elamise õpetus ehk ajurveeda kuut erinevat ja maitset:  magus, hapu, soolane, terav (pikantne), kibe (mõru) ja kootav, mis samuti mõjuvad kehale ja meelele erinevalt. 

Suure osa kehale ja mõistusele vajalikust energiast saame (või vähemalt peaksime saama) toidust. Toit ei ole vajalik ainult keha rakkude toimimiseks ja uuendamiseks vaid ka selgeks mõtlemiseks ja tegutsemiseks vastavalt vajadusele. India traditsioonilised õpetused jooga ja ajurveeda (elamise kunst) annavad teadmisi üldistest põhimõtetest, millest peaks söögi valikul ja toitumisel lähtuma.

Kõik me soovime ja väärime head enesetunnet ja tervist ning piisavalt energiat oma soovide ja unistuste elluviimiseks. Vahest võib tunduda, et meil on lõpmatult energiat ning kõik õnnestub ilma erilise pingutuseta. Teinekord tunneme ennast kurnatuna ja vaatamata pingutusele ei saavuta me soovitud tulemusi.

Looduses ja inimkehas on ringlemas eluenergia, mis toetab meie tegevusi ja tervist, paneb elama keha ja tööle mõistuse. Eluenergia e praana, sanskriti keeles prana (Hiina keeles chi, jaapani keeles ki) on olemas kogu meid ümbritsevas elus ja eluta looduses, see on looduse algupärane loov jõud.

Ükskõik milline on olnud meie eelnev elu või mis on minevikus toimunud, alati saab teha midagi, et tunneksime ennast paremini selles elus, mille me iga päev enda jaoks ise loome. Derek Rydall, raamatu “Ärkamine. Seitse sammu eneseleidmise teel” autor on kokku võtnud põhimõtte, millest lähtudes võiks hinnata iga möödunud päeva ja aastat: “Päeva lõpul, elu lõpust rääkimata ei tekita suurimat rahulolu mitte see, mida oleme saavutanud, vaid kelleks oleme saanud. Kas oled rahulikum, armastavam, lähedasem nii iseenda kui teistega?”

Kui ilm on külm võime ennast ka sisemiselt tunda kinni külmununa – energiat on vähe, tahaks minimaalselt liigutada ja tõmmata end teki sisse kerra, seedimisega võib olla probleeme, ainevahetus aeglane. Igatseme soojust, sest väljas on vähe päikest, mis on soojuse allikas.

Nii Vana-Kreeka filosoofide kui idamaade iidsete õpetuste kohaselt koosneb kogu materiaalne loodus, mille hulka kuulub ka inimkeha, algelementidest: tuli, vesi, õhk ja maa. Tasakaal nende elementide vahel tagab kogu materiaalse maailma tasakaalu. Elementide tasakaal inimkehas tagab tervise.

See, kuidas me ennast tunneme ja milline on meie tervis, ei ole juhuslik. Meie tervis ja enesetunne on suuresti meie harjumuste, tegevuste või tegematajätmiste ning läbielatud kogemuste tulemus. Ehk siis meie karma väljendub muuhulgas ka meie kehas ja enesetundes. Karma ei ole mingi müstiline ettemääratus või saatuse kättemaks, vaid lihtne põhjuse ja tagajärje põhimõttel toimiv seaduspärasus. Igal teol on tagajärg, igal olukorral, juhtumil või seisukorral on põhjus. See seaduspära põhineb vääramatutel loodusseadustel, mida ei ole meie võimuses muuta. Nagu näiteks see, et kui kukume vette, saame vältimatult märjaks. Iseasi on see, kas suhtume märjaks saamisesse ärritumisega, huumoriga või hoopis stoilise rahuga.

“Olen kergesti rahu läbi terveks tehtav!” kirjutas kirjanik, ühiskonnategelane ja diplomaat Eduard Vilde eelmise sajandi alguses ühes erakirjas. Ilmselt teadis ta, millest kirjutas, kuna oli seda ise kogenud.

Tervenemine ja taastumine - nii vaimne kui füüsiline - toimub ainult rahu ja lõdvestuse seisundis, siis kui aju ja lihased ei ole pinges ja valmisolekus reageerida ja tegutseda.

Meil on 24 tundi ööpäevas ja sellesse peaks ideaalis mahtuma aeg töö ja pere jaoks, puhkuseks, huvialadeks, enesearenguks ja paljuks muuks. 

Võib tunduda, et kogu aeg on juba ära planeeritud ja sisustatud töö, pere, igapäevaste kohustuste ja erinevate ettevõtmistega ning enda jaoks aega ei jää või et ainuüksi enda jaoks aja võtmine oleks isekas või egoistlik.

Tavaliselt me ei pööra tähelepanu sellele, et me hingame või kuidas me hingame. Samas on hingamine elus olemise vältimatu eeldus. Eesti keeles on ka sõnadel “hingamine” ja “hing” sama tüvi, mis viitabki hingamise seosele hingega: kui hingame, on hing sees, see tähendab me elame. Hingamine on ühendus keha ja meele vahel.

Pöördun ikka aeg-ajalt tagasi oma lemmik-lasteraamatute juurde. Lasteraamatutes on tihti väga lihtsalt ja otsekoheselt öeldud asjad, mida ka täiskasvanutena võiks meelde tuletada. Arvame, et täiskasvanutena juba teame “kuidas asjad käivad” ja “milline elu on”. Tihti aga põhineb meie teadmine üldlevinud uskumustel, trafaretsetel tsitaatidel, vanasõnadel või ütlustel, mida peetakse tõeks ilma nende sisusse tungimata või lapselikult “Miks?” küsimata.

Teaduse ja tehnika areng on vabastanud suure osa inimkonnast raskest füüsilisest tööst. Erinevad tehnika- ja kommunikatsioonivahendid, mis võimaldavad kiiret suhtelmist ja tehingute tegemist tekitavad aga olukorra, kus tundub, et tegutseda ja otsuseid teha on vaja ühe kiiremini, et nö ajaga kaasas käia. Elu on läinud üle kiir-režiimile, kus süvenemisele ja keskendumisele jääb üha vähem ruumi.

„Kui sa teed kogu aeg asju, mida oled alati teinud, saad sa selle, mis sul kogu aeg on olnud,“ on ütelnud Henry Ford.

See ütlemine kehtib ka meie keha ja tervise kohta. Oma igapäevaste harjumustega kujundame oma keha ja tervise ning muidugi ka kogu elu. Kui sa ei ole oma keha või tervisega rahul, tuleb midagi muuta oma elus, tegevustes või harjumustes. Kusjuures harjumused ei ole ainult tegevus-harjumused nagu hommikune kohvijoomine, õhtune väike naps või maiustamine. Palju sõltub meie mõtlemisharjumustest ehk arusaamadest ning emotsionaalse reageeringu harjumustest.

Koolis õppisime energia jäävuse seadust: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Looduses on ringlemas ja meile kasutada eluenergia, mis toetab meie tegevusi ja tervist, paneb elama keha ja tööle mõistuse.

Kindlasti on igalühel oma nipid, emade või vanaemade tarkused, kuidas ennast külmal ajal või viiruste perioodidel tervena hoida või haiguse puhul ravida. Õnneks on looja / loodus loonud inimkeha selliselt, et ta tervendab ja taastab ennast ise: haavad ja luumurrud paranevad, väliskeskkonnast sisse tunginud haigustekitajad hävitatakse ja keha keskkond ja tervis taastub loomulikul teel. Keha on pidevalt tegevuses tasakaalu ja tervise hoidmise ja taastamisega. See ongi immuunsus.

Ilmselt on paljudele tuttav tunne: “tahaksin ära”. Tahaks eemale igapäevase elu ja probleemide juurest, tahaks kuhugi kus oleks rahulik, stabiilne ja turvaline, kus saaks lõdvestuda ja ei peaks muretsema.

Uut aastat tahame alustada uuema, parema ja tublimana. Võib olla lubame endale hakata tervislikumalt toituma ja elama ning rohkem liikuma, lõpetada poolelijäänud õpingud või võtta aega unarusse jäänud huviala jaoks vms.

Need siirad ja heas usus antud uue aasta lubadused jäävad kahjuks tihti ainult lubadusteks või vaibub esialgne tuhin peagi ja taas leiame ennast vanalt rajalt vanu harjumusi ja rutiini järgimas.

Kui palju me iseennast tunneme? Me teame oma nime, vanust, haridust, töökohta ja palju muud, mida me peame endast lahutamatuks. Endast lahutamatuks peame ka oma keha. Me riietame oma keha, puhastame, kaunistame. Sest peame keha iseendaks.

Kuid kui palju me tegelikult oma keha tunneme ja kontrollime või valitseme?

Heidame pilgu enda sisse, meie kõige olulisemale tugistruktuurile – selgroole.

Teatavasti koosneb selgroog lülidest. Eristatakse 7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulüli ja 1-5 õndralüli.  Kaela-, rinna- ja nimmelülide vahel on geeljast materjalist kettad, mis võimaldavad selgool painduda ja pehmendavad liikumist. Ristluulülid ja õndralülid on omavahel jäigalt kokku kasvanud.

Selgrooliülide avaustest moodustunud lülisamba kanalis asub seljaaju, mis osana kesknärvisüsteemist ühendab aju kogu kehaga. See on võimalik tänu sellele, et seljaajust väljuvad närvid erinevatesse kehaosadess ja organitesse – 1 paar närve iga kahe selgroolüli vahelt. Need 33 paari närve viivad infot lihaste, siseelundite ja nahani. 

Minu nimi on Marve Allik.   Arvan, et elu ei pea olema kannatus või võitlus, vaid puhas rõõm. 

Samas olen ka kogenud, et probleemid tervisega võivad takistada olemast kõige parem variant iseendast – selline nagu tegelikult sügaval sisimas oleme või soovime olla.