Teaduse ja tehnika areng on vabastanud suure osa inimkonnast raskest füüsilisest tööst. Erinevad tehnika- ja kommunikatsioonivahendid, mis võimaldavad kiiret suhtelmist ja tehingute tegemist tekitavad aga olukorra, kus tundub, et tegutseda ja otsuseid teha on vaja ühe kiiremini, et nö ajaga kaasas käia. Elu on läinud üle kiir-režiimile, kus süvenemisele ja keskendumisele jääb üha vähem ruumi.

„Kui sa teed kogu aeg asju, mida oled alati teinud, saad sa selle, mis sul kogu aeg on olnud,“ on ütelnud Henry Ford.

See ütlemine kehtib ka meie keha ja tervise kohta. Oma igapäevaste harjumustega kujundame oma keha ja tervise ning muidugi ka kogu elu. Kui sa ei ole oma keha või tervisega rahul, tuleb midagi muuta oma elus, tegevustes või harjumustes. Kusjuures harjumused ei ole ainult tegevus-harjumused nagu hommikune kohvijoomine, õhtune väike naps või maiustamine. Palju sõltub meie mõtlemisharjumustest ehk arusaamadest ning emotsionaalse reageeringu harjumustest.

Koolis õppisime energia jäävuse seadust: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Looduses on ringlemas ja meile kasutada eluenergia, mis toetab meie tegevusi ja tervist, paneb elama keha ja tööle mõistuse.

Kindlasti on igalühel oma nipid, emade või vanaemade tarkused, kuidas ennast külmal ajal või viiruste perioodidel tervena hoida või haiguse puhul ravida. Õnneks on looja / loodus loonud inimkeha selliselt, et ta tervendab ja taastab ennast ise: haavad ja luumurrud paranevad, väliskeskkonnast sisse tunginud haigustekitajad hävitatakse ja keha keskkond ja tervis taastub loomulikul teel. Keha on pidevalt tegevuses tasakaalu ja tervise hoidmise ja taastamisega. See ongi immuunsus.

Ilmselt on paljudele tuttav tunne: “tahaksin ära”. Tahaks eemale igapäevase elu ja probleemide juurest, tahaks kuhugi kus oleks rahulik, stabiilne ja turvaline, kus saaks lõdvestuda ja ei peaks muretsema.

Uut aastat tahame alustada uuema, parema ja tublimana. Võib olla lubame endale hakata tervislikumalt toituma ja elama ning rohkem liikuma, lõpetada poolelijäänud õpingud või võtta aega unarusse jäänud huviala jaoks vms.

Need siirad ja heas usus antud uue aasta lubadused jäävad kahjuks tihti ainult lubadusteks või vaibub esialgne tuhin peagi ja taas leiame ennast vanalt rajalt vanu harjumusi ja rutiini järgimas.

Kui palju me iseennast tunneme? Me teame oma nime, vanust, haridust, töökohta ja palju muud, mida me peame endast lahutamatuks. Endast lahutamatuks peame ka oma keha. Me riietame oma keha, puhastame, kaunistame. Sest peame keha iseendaks.

Kuid kui palju me tegelikult oma keha tunneme ja kontrollime või valitseme?

Heidame pilgu enda sisse, meie kõige olulisemale tugistruktuurile – selgroole.

Teatavasti koosneb selgroog lülidest. Eristatakse 7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulüli ja 1-5 õndralüli.  Kaela-, rinna- ja nimmelülide vahel on geeljast materjalist kettad, mis võimaldavad selgool painduda ja pehmendavad liikumist. Ristluulülid ja õndralülid on omavahel jäigalt kokku kasvanud.

Selgrooliülide avaustest moodustunud lülisamba kanalis asub seljaaju, mis osana kesknärvisüsteemist ühendab aju kogu kehaga. See on võimalik tänu sellele, et seljaajust väljuvad närvid erinevatesse kehaosadess ja organitesse – 1 paar närve iga kahe selgroolüli vahelt. Need 33 paari närve viivad infot lihaste, siseelundite ja nahani.