Inimkeha – looduse imepärane looming

Kehaosade tahtlik liigutamine ja kehaga ühest kohast teise liikumine tuleb meil suuremal või vähemal määral välja. Kuid enamust keha tegevust ja elusolekut tagavaid füsioloogilisi protsesse - südametöö, seedimine, vereringe jne - me juhtida ja reguleerida ei oska. Need protsessid toimuksid justkui iseenesest ja tavaliselt me neile tähelepanu ei pööra. Keha teab, mida teha, ja meil ei ole vaja regulaarselt muretseda näiteks ensüümide eritumise, hormoonide tootmise, vere keemilise koostise ja tuhande muu vajaliku asja pärast. Saame selle asemel tegelda meid huvitavate ja muude vajalike tegevustega. Kas pole keha imeline tööriist ja kaastööline? Teenib meid vaikides, korraldab ja reguleerib kõike vajalikku.

Võtame oma keha tihti enesestmõistetavana. Unustame ära, et keha on kui tööriist, mis on antud meile kasutamiseks, enda ja teiste teenimiseks. Oma keha eest hoolitsemine ei ole luksus. See on meie esmane kohus, sest keegi teine seda meie eest ei tee.

Keha püüdleb tasakaalu ja tervise poole ka siis, kui me ise teeme kas teadlikult või teadmatusest kõik, et seda tasakaalu rikkuda. Meditsiinis nimetatakse organismi füsioloogilist tasakaalu homöostaasiks. Ka tuhandeid aastaid vanad traditsioonilised tervendus- ja ravimeetodid kasutavad tervise taastamisel just seda keha tasakaalupüüdlust. Keha tahab tasakaalu säilitamiseks lihtsaid asju: süüa lihtsat värsket toitu, hingata vabalt värsket õhku, piisavalt liikuda, viibida looduses, suhelda armastatud inimestega, puhata, lõdvestuda ja taastuda pärast tööd ja pingutust.

Põhimõte, et tasakaalu säilitamiseks peab pingutusele järgnema lõdvestus, kehtib universaalselt. Nii nagu see, et sisse hingamiseks on vaja ka välja hingata. Oma hingamise mustrit jälgides võime saada teada üht-teist ka oma keha ja elu tasakaalu kohta. Kas lubame endal sügavalt sisse ja rahulikult välja hingata või on hingamine pigem pinnapealne kiire õhu sisseahmimine? Viimasel juhul ilmselt kiirustame liialt, tegeleme liiga paljude asjadega või oleme stressis ning lõdvestumisele ja puhkamisele peaks rohkem tähelepanu pöörama.

Saavutusvajaduse, enese tõestamise, kontrollivajaduse tõttu või muudel põhjustel võime aga lõdvestumisest võõrduda. Paneme isiklike ambitsioonide teostamiseks või ühiskonnas üldtunnustatud standardite saavutamiseks kehale liiga suure koormuse. Juba lapsepõlvest peale utsitatakse meid: “ole tubli!”, “pinguta veel!”. Nii võime hakata ka ennast ise tagant kihutama ja unustame jõu taastumiseks lõdvestuda, kuni ei oskagi seda enam. See oskus on siiski taastatav ja õpitav, näiteks joogatundides.

Nii nagu meil on kiire midagi saavutada, kiire soovitud asju saada, on meil kiire terveks saada, kui oleme haigestunud. Kui asume „haigusega võitlema“ võimegi ravimite võtmise abil saavutada ajutise „võidu“ ja haiguse sümptomitest kiiresti vabaneda. Sellisel puhul ei arvesta me aga asjaolu, et haigus on ajaga kogunenud ja suurenenud tasakaalutuse väljendus. Et tasakaal taastada, on vaja aeg maha võtta ja puhata. Tervenemine ja tasakaalustumine toimub just rahu ja lõdvestuse seisundis. Füüsiline keha on looduse osa, see koosneb samadest elementidest ja allub samadele loodusseadustele nagu kogu ülejäänud loodus. Neid seadusi ei saa keha mingil viisil eirata, tervenemine võtab teatud aja.

Kui võimaldame oma kehale regulaarselt kõike vajalikku tasakaalu ja tervise säilitamiseks, ei ole meil vaja teada midagi ensüümide eritumisest, hormoonide tootmisest, vere keemilisest koostisest või gaasivahetusest kudedes. Keha korraldab ise kõik vajaliku ja teenib meid kaua ja hästi.